Juuniküüditamise 80. aastapäeva mälestusüritus Torontos

Esmaspäeva, 14. juuni 2021.a õhtul toimus Torontos, Nathan Phillips Square'il, Juuniküüditamise 80. aastapäeva mälestusüritus.

Käesoleval leinapäeval, 14. juunil möödub 80 aastat esimesest suurküüditamisest Eestis, mil ühe päevaga vägivaldselt haarati ja viidi minema 10,000 – 11,000 inimest külmale maale. Neist hukati või hukkusid kehvade elutingimuste tõttu umbes pooled.

Eeltöö ja süstemaatiline organiseerimine algas novembris 1940, et ära viia Nõukogude valitsejale aktiivsed ja võimalikud vastased ning nende lähedased ja perekonna liikmed, kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Oli vaja hirmu ja terroriga maha suruda ideed vastupanuks ja iseseisvuse taastamiseks.

Hästi kooskõlastatud repressiivoperatsioon käivitati samaaegselt Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Moldavas ja Karjalas. Eesmärk oli kõik teistmoodi mõtlejad, kes vähegi julgesid oma arvamust ja mõtteviisi avaldada või veel hullem, tegusid teha, kaugemale saata vangilaagritesse. Vajaduseks oli ka põlisrahva allutamine venelaste ülemvõimule.

Eelkõige kõrvaldati need, kes tõenäoliselt oleks rahvuse väljasuretamise ja vara konfiskeerimise vastu võitlema hakanud. Siia kuulusid igasugused riigitegelased, avaliku elu tegelased, intelligendid, kel vähegi pistmist rahvuslusega.

Primaarse repressiivorgani, N. Liidu siseasjade rahvakomissariaadi, NKVD koostatud plaani kohaselt tuli Eestist väja saata 14 471 inimest. Neist 9115 (perekonnaliikmed) tuli saata asumisele ning 4665 perekonnapead ja 691 kriminaalkurjategijat tuli arreteerida ja saata vangilaagritesse. Nendest meestest kevadeks 1942.a. oli elus vaid paarsada.

Küüditamine loodeti nii Eestis, Lätis kui ka Leedus korraldada ühe päeva jooksul. Teekond Siberisse algas ööl vastu 14. juunit 1941. Raudteede kõrvalharudele varuti 490 vagunit. Nende teekond edasi kulges täistuubitud vagunites. Pärast sõda õnnestus koju naasta 49 protsendil küüditatutest Siberi surmalaagritest.

Tänapäevani Venemaa valitsuse narratiiv ikkagi rõhutab, et küüditamine oli paratamatu sõjaaegse N. Liidu tagala kindlustamine. Kuid rahva hävitamine oli siiski sihipärane ning hävitati märkamisväärne osa Eesti rahvast. Need, kes oleks tagalas nõukogude võimule ohtlik olnud sõja ajal – 25-49 aastased mehed – moodustasid ainult ühe viiendiku küüditatuist. Ligi 80 protsenti olid perekonnapeade pereliikmed, naised ja lapsed, kes ei oleks kuidagi suutnud okupandile reaalset kahju teha.

Aeg-ajalt on kuulda, et küüdtamise oht on praegusel ajal kadunud. See, mis toimus, oli kolme põlvkonna tagune tragöödia. Õeldakse, et jätame selle minevikku ja läheme eluga edasi. Kuid 1941.a. suurküüditamkmine oli ainult üks repressiivperatsioonide sarjast, mis kestsid okupeeritud Eestis kuni 1950. aastate alguseni.

Ei saa lubada kellelgi teisel oma rahva ajalugu kirjutada ja asendada teise looga, eriti kui see on vastupidine tõega. Eesti kuulub Venemaa riikide naaberiikide hulka, kelle ajalooline läbielamine on idanaabrist üpris teistmoodi. Küüditamised on meid rahvana kujundanud ja on juurdunud meie identiteeti. Võitlus küüditamise tõe eest tuleviku põlvkondade jaoks pole veel sugugi lõppenud.

Küüditamine on jätnud eesti rahva hingesse sügava jälje. See jälg ei kao sealt ei ajaga ega võõrvõimu survega. Seoses koroonaviirusega saame mälestada koos ainult virtuaaselt. Kuid igaüks omaette, iga perekond või lähemate ulatuses, jõuame neid sündmusi mälestada.

Eestlaste Kesknõukogu Kanadas